Kui otsite viisi, kuidas muidu meeldivat õhtut sisustada mõttetöö, tööproovide ja tundega, et viibite 12. sajandi talus, peaksite proovima nõelkudumist.
Ilmselt pole just väga paljud kuulnud sellesamusest nõelkudumisest ehk nålbinding‘ust – iidsest käsitöövormist, kudumise ja heegeldamise eelkäijast. Lühidalt öeldes on see suure nõelaga tehtav õmblemise ja kudumise hübriid. Mina kirjutasin sellest hiljuti artikli ning soovisin ka ise proovida. Nõel vestetud, asusin guugeldama. Tuleb välja, et hoolimata tegevuse haruldusest on siiski ajaloouurijaid ja käsitöötegijaid, kellele see huvi pakub ja nõnda võibki Internetist leida korraliku koguse õpetusi.
Nendest kõigist õpetustest on haruldaselt vähe kasu.
Ent kuigi esialgu valdas mind (nagu iga nålbindingu õppijat, vähemalt nii võib inimeste kirjatükkidest järeldada) tunne, et see on täiesti võimatu, siis mõne aja pärast käis ahhaa-moment ära ja voilá, nüüd on juba paar tööproovi valmis. Tasub mainimist, et kasutasin ise kedervarrega kedratud lõngu. Poolenisti proosalisel (ikkagi samal viisil valmistatud kui need lõngad, mida nii umbes kaks tuhat aastat tagasi sama tehnika jaoks rakendati) ning poolenisti praktilisel põhjusel (jämedate lõngadega on parem harjutada). Kedratud pole siiski mitte maauttede villast, vaid Austraalia meriinolammaste lokkidest. Kunagi tuleb ikka kohalik lambavill ka ette võtta.
Kuigi veel piirduvad minu nõeltehnika oskused ühe silmusega, leian ma selle olevat päris huvitava ja soovitan teistelegi proovida. Allikas, mida mina alguses kasutasin, on http://webpages.mcgill.ca/staff/Group2/jhobbi/web/classes/nal_oslo.pdf. Absoluutselt vaimustav on ka Soome neulakinnastega ja üldisemalt nõeltehnikaga seotud veebileht https://www.en.neulakintaat.fi/1. Ning muidugi tasub MUISi andmebaasist otsida sõnu nõelkinnas ja nõelkindad.
Olles, nagu juba öeldud, esimesed tööproovid jämeda lõngaga valmis saanud, tekkis mul soov uusi lõngu juurde kedrata. (Noh, et ikka täielikult 12. sajandi atmosfääri sisse elada). On täiesti müstiline, et ikka kuigi ketrajaid leidub nii Eestis kui mujal maailmas küllaga (mõtlen neid, kes ketravad hobi, mitte tööna), tundub neid ikkagi tohutult vähe olevat. Minule on värtna veeretamine selline nipet-näpet hobi. Kord paari kuu tagant võtan oma kie’ddõr’i (liivi keeles kedervars) välja ja teen mõne tillukese toki. Esimene kord proovisin ma kedrata vist 2016. aasta sügisel. Minu ketramisdebüüdiks sai üsnagu inetu viht oranž ja lilla viht jämedat “lõnga”, järgmine katse oli aga juba päris korralik ja nii ma siiamaani aeg-ajalt lõngu meisterdangi.
Tänavu augustis ketrama hakates võtsin asja ette pisut tõsisemalt ja sain valmis päris mitu vahvavärvilist tokikest, mida võib näha juuresolevatelt piltidelt. Kahjuks pole mul veel tehtud ühtegi fotot oma nõeltehnika tööproovidest. Küll need jäävad järgnevatesse postitustesse.
Siin on vist õige koht tuua välja selle postituse moraal(id). Esiteks, kui juba kord ketrama hakata, võib end aastaid hiljem leida uurimas haruldaste väljasurevate käsitöövormide kohta ja lugemas, kuidas Nepaalis nõgestest lõnga tehakse. Teiseks, nendesamade iidvanade käsitöötehnikatega pusimine on täiesti uskumatult huvitav ja hariv. Mõelda vaid, keegi tegi samasuguseid (ehk mitte nõnda kirevaid) lõngatokke tsivilisatsiooni koidikul, antiikajal, keskajal, uusajal ja nüüd ka täna. Ja selliste käsitöövormidega tõepoolest tasub ka tänapäeval tegeleda, sest siis harrastatakse neid ka tulevikus. Just käsitöö annab meile hindamatuid teadmisi minevikust, ühendab põlvkondi ja põimib eri epohhid kokku ühtseks ajalookangaks.
***
If you’re looking for a way to fill an otherwise nice evening with lots of thinking, quite a few swatches and the feeling of being in an 12th century farm, nålbinding is just for you.
Many haven’t heard of nålbinding, an ancient craft and the ancestor of knitting and crocheting. In essence, it’s a hybrid of knitting and sewing done with a large needle. A few weeks ago, I wrote an article about it and decided to try it myself. After carving the needle out of wood, I started googling. Turns out that despite its rarity there are quite a lot of people interested in either history or crafts who have written tutorials and posted them on the Internet.
These tutorials are very little of use.
But although initially I felt (like every other person who’s learning nålbinding, according to people’s blog posts) that it was absolutely impossible, after some time I had a lightbulb moment and voilá, I’ve made quite a few swatches since then. It’s also worth noting that I used my own handspun yarns. There are two reasons for that. The first (poetical) reason was that my yarns were, after all, made in the same way as those people used circa two thousand years ago. The second (practical) one was that it was easier to learn with thick yarns. Although spun with a drop spindle, they’re not made of rough, autentic wool, but the fleece of Australian merino sheep. Someday I really should try spinning with local wool.
Although my nålbinding skills include only one stitch so far, I find it fascinating and would recommend it to others. The source I used the most was http://webpages.mcgill.ca/staff/Group2/jhobbi/web/classes/nal_oslo.pdf. There’s also an amazing site dedicated to Finnish neulakintaat and just nålbinding in general https://www.en.neulakintaat.fi/1.
Having, as I already said, finished my first swatches made with thick yarn, I wished to spin some more for future nålbinding projects. (To truely feel the 12th century vibe.) It’s strange how there are quite a lot of hobbyist spinners both here in Estonia and abroad, but there always seems to be so few of them. For me, spinning is a novelty hobby. Every few moths I take out my kie’ddõr (Livonian for drop spindle) and make some small skeins. The first time I tried to spin was in autumn 2016. My debut was a rather ugly skein of orange and violet “yarn”, but the following one looked much better and since then I’ve been making my own yarns every so often.
This August, when I started spinning again after a long break, I took it a bit more seriously and finished quite a few colorful mini skeins shown in the photos below. Unfortunately, I haven’t taken any photos of my nålbinding swatches yet. I’ll probably add them to future posts.
I guess it’s time for the moral(s) of this post. First of all, learning to spin means that one day you’ll find yourself researching obscure crafts that are becoming extinct and reading about people who make yarn out of nettles in Nepal. Secondly, trying to do those obscure crafts is extremely interesting and educational. To think, someone made similar (maybe not that colorful) bundles of yarn at the dawn of civilization, in Classical Antiquity, in the Middle Ages, in the Modern Period and right here in the 21st Century. Doing activities such as spinning yarn will make sure they’ll be done in the future as well. Crafts hold invaluable information about the past, connect generations and quite literally weave different ages together into the fabric of history.
Kirju kui Liblikas 