Kas pole mitte imeline, et inimestele on loomuomane koguda kokku igasugust üsnagi mõttetut träna, mis pakub neile silmailu, mälestusi või rõõmu? Mina olen näiteks endale tagavaraks pannud hulgaliselt käbisid, kive eri randadest, kuivatatud sammalt, pressitud lilleõisi, põdrasamblikku, teokarpe ja muud sellist vaimustavat. Ka allpool olevatel fotodel võib märgata paari mu “kollektsiooni” osakest. Omamoodi annavad kollektsiooni mõõdu välja ka fotod. Olen kuulnud pildistamise kohta eri arvamusi. Mõned ütlevad, et kõige olulisemad on mälupildid ning fotode tegemine kisub inimest hetkest eemale. Lühidalt öeldes oleks õigem kõike kogeda läbi omaenda silma. Teiste sõnul pole fotode tegemises midagi halba. Fotod on nagu purkipüütud mälestused, mis suudavad meid neisse hetkedesse tagasi viia. Eks mõlemas seisukohas ole oma tõetera ning võib-olla on rohkem õigus neil, kes väärtustavad üle kõige emotsiooni vahetut kogemist, mitte selle hilisemat meenutamist. Sellest hoolimata usun mina enam teisi. On ju inimhingel sügav sisemine soov minevikku võimalikult eredalt mäletada. Miks muidu hakati ilusatest kohtadest koguma kivikesi või rongipileteid-magneteid-postkaarte laekatesse laduma? Fotod on täpselt nagu postkaardid või magnetid, aidates meil veel paremini mäletada ilusaid hetki ning muutes meie oma mälestusi eredamateks. Jäädvustused vabadussõjast, esimesest ja teisest maailmasõjast ning teistest aegadest aitavad inimestel mõista nende eelkäijate kannatusi ja rõõme ning annavad väärtuslikku ajaloolist teavet. Tihti ei mõisteta muutuste ulatust enne, kui vaadatakse jäädvustust vanast. Ega kellaseieri liikumistki tähele ei pane.
Seega, ei tasu veeta kõiki ilusaid hetki vaid kaamerasilma taga, ent toreda juhtumise jäädvustamine salvestab selle momendi igaveseks ning pakub loodetavasti ka hiljem võimalust näha ja meenutada seda, mis oleks muidu ehk ajaloos kaotsi läinud.
Isn’t it absolutely fantastic that humans have a tendency to gather all sorts of unreasonable trinkets that look pretty, make them happy of remind them of something? I, for instance, have collected lots of conifer cones, stones from different coasts, dried moss, pressed flowers, cup lichen, seashells and other such fascinating objects. Photos can also be a kind of collection, can’t they? I’ve heard different opinions on taking photos. Some say that real memories are the most important and taking photos doesn’t let one be in the moment. In short, according to them, it would be best to see everything through one’s own two eyes. Others believe there is nothing wrong with taking photos. After all, they’re just like captured memories that can help us transport back in time. Both of those stances have some truth in them and maybe the ones who say that it’s better to experience every emotion on the spot are more right. However, I prefer the second approach. The soul has a wish to remember the past as vividly as it can. Why otherwise did people start collecting pretty stones and gathering train tickets, magnets and postcards? Photos are just like postcards and magnets – they help us remember beautiful moments better and enchance our own memories. Pictures of The Estonian Independence War, WWI and WWII and other times help people undestand the sufferings and the joys of their ancestors and provide useful historical information. People don’t often realise how much things have changed until they see how they used to be. We don’t notice the clock’s hands moving, do we?
So, it’s no good to look at every beautiful moment through the camera lens, but taking a photo of a fun moment captures the emotion forever and hopefully provides an opportunity to see and remember something that would otherwise have been lost in time.
Sügavamõttelist loba korraks lõpetades lühidalt ka pooleliolevast projektist. Patentkoes asjadusest peaks saama äärmiselt lai sall. Kahjuks seekord ei midagi rahvuslikku, tegumoeliselt huvitavat või erakordselt isikupärast. Mitte veel. Kindlasti ei suuda ma aga mõne kiiksuga detaili lisamisele vastu panna.
And now something that isn’t that deep. Here’s my work-in-progress. This brioche piece should become an extremely wide scarf. Unfortunately, nothing ethnic, constructionally interesting or exceptionally unique this time. Not yet. I bet I can’t resist adding something quirky though.
Kirju kui Liblikas 